Blogi lõppes novembris järsku ära juhuslike reisipiltidega. Tagantjärele mõeldes, leidsin, et nelja kuu jooksul Etioopias kogunes siia väga erinevaid postitusi ilma kindla teema ning stiilita, samuti puudus projektist kokkuvõte (kui seda – http://etioopium.tumblr.com/post/1405375613/mida-teed-sina-jargmisel-sugisel – mitte arvestada). Kuigi loodan, et siin on midagi huvitavat nii vabatahtlikkuse-, aafrika-, maailmahariduse-, kui reisihuvilistele, üritan nüüd kokkuvõtte puudumist kompenseerida.
Esiteks tõin siin ära mu artikli Äripäevas, mis oli 23. veebruari paberlehes. Töötades kohalike naisettevõtjatega, leidsin, et suurim nende probleem eksportimisel on Aafrika madal maine, mis kandub üle nii toodete kvaliteedile, tarneaegadele kui lepingutest kinnipidamisele. Loomulikult murekohti seal on, aga asjad pole kaugeltki nii hullud nagu mina ise enne projekti (ning nagu teie praegu?) ette kujutasin. Plaanisin Etioopiale ka reisisihtkohana reklaami teha, aga hetkel kui Eesti jalgratturid on ikka leidmata ning Araabiamaad on rahutud, ei taha kedagi tundmatule maale saata. Otsest ohtu tervisele või riigipöördele Etioopias ma kindlasti ei näe tuginedes ka tänastele uudistele, aga kõik sündmused on seni teistes riikides hakanudki ei millestki. Kõigele vaatamata, soovitan Aafrika (ja Etioopiaga) esmajoones just ise tutvuma sõita, selle juures saavad nii mõnedki eelarvamused kummutatud.
Milleks aga peaks meid üldse huvitama Etioopia või Aafrika? Paul Collier tõi oma Eesti ettekandes eelmisel suvel välja, et maailm on muutunud läbi globaliseerumise ning vahemaade vähenemise selliseks, et traditsiooniline riik ei suuda oma kodanikele enam traditsioonilisi põhiteenuseid tagada, tegutsedes vaid oma territooriumil. Organiseeritud kuritegevus ja terroristid tegutsevad üle maailma vajades rahvusvahelisi operatsioone tihti ka siseriikliku julgeoleku tagamiseks, epideemiad võivad ükskõik kust alguse saades kiiresti üle maailma levida, toiduhindu tõstab rahvastiku juurdekasv meist kaugetes riikides. Mõistagi on kõige nende näidete puhul parem tegutseda ennetavalt kui reageerida tagantjärele ning seesama ennetav tegevus. Seda ennetavat tegevust nimetatakse aga tihtipeale Maailmahariduseks, mis hõlmab nii teadmisi kui otsest abi nii tervishoiule, haridusele ja pereplaneerimisele kui julgeolekule.Vähemarenenud riikide aitamiseks on mitmeid võimalusi. Võib teha annetusi, võib sõita kohapeale jõu ja nõuga aitama, võib osta Õiglase Kaubanduse tooteid. Samas on igal võimalusel ka omad vead, mis said mul selgeks alles Aafrikas, kuigi olin ka varasemalt kursis arenguabi kriitikaga ning selle vähese sihipärase kasutamisega. Etioopias nägin aga teisi probleeme:
1) rehepaplus abiprogrammidest osasaamiseks märgatavalt laiemal tasemel kui Eestis EL rahadega (abirahade jagamine on äride jaoks tihti suurem äri kui põhitegevus). Edukas ning läänelikele kriteeriumitele vastav äri saab aga üle päeva kõnesid raha vastuvõtmiseks (abiorganisatsioonil on vaja omad eesmärgid täita). Üks naine ekspordiliidust soovis pärast abi toel eduka äri käima tõmbamist abiraha tagasi maksta. Pärast pikka proovimist jaa vaidlusi selgus, et see on võimatu – ei abiorganisatsioon ei võta jagatud raha tagasi mingil ettekäändel, sest nende eesmärk on vaid raha jagada ning ka valitsus ei lubanud dollareid riigist välja.
2) hindade kasv teatud piirkondades ja teatud inimestele kättesaadavale teenustele, suurendades sissetuleku lõhesid. Majanduslik seletus on sellele väga sarnane nafta- või muude maavarade tuludega, mis tõstavad kinnisvara, teenuste jm liigutamatute toodete hindu ning jääb suhteliselt kitsasse ringkonda.
3) inimesed kaugenevad valitsusest, sest abiorganisatsioonis suudavad oluliselt efektiivsemalt ja kiiremini luua kohaliku kooli või haigla. Selle tagajärjed on eriti nukrad, sest kaugenemise tagajärjeks on ka vastutuse nõudmise vähenemine ja demokraatiast ei tule midagi välja, sest rahvas lubab valitsejatel jätkata rahajagamismängu, sest „avalike teenuste loomisel pole neist ju nagunii midagi kasu“.
4) ka Õiglane Kaubandus (Fair Trade, FT) pole täielik lahendus, sest FT-mängistatud tooted on enamasti puuviljad, toorained, kõige odavama grupi tooted. Idee on hea, viies suurema osa kasumist ka farmeri või tootjani, aga samas soodustab see riigi majanduse jätkamist põllumajanduse ja odavate toodete kursil ning sealt välja murda on väga raske. Vahel mõtlesin koguni, et see oli taotluslik rikastel riikidel oma konkurentsieeliste säilitamiseks, aga pigem on see ikkagi kõrvalprodukt.
Tundub nagu kõik oleks halvasti… Miks siis mitte arenguabi tänasest päevast ära lõpetada (lisaks on ju Euroopas „neokolonialism omandanud väga halva tähenduse ning pärast Iraagi fiaskot peavad peaaegu „kõik riigid leidma ise oma lahenduse“ – v.a. Liibüa)? Aga ka see poleks mingisugune lahendus, sest probleemide juured on palju sügavamal ning eitamine seda ei paranda. Praegune olukord vähemarenenud maades on välja kujunenud loomulikult läbi kolonialismi ning halvenenud läbi abiprogrammide. 2010. aastal tähistasid paljud Aafrika riigid 50. iseseisvusaastat ning… paljud neist nentisid, et elu on palju halvem kui 50 aastat tagasi väga mitmete näitajate poolest. Sõltuvuses narkomaanilt süstla ära võtmine aga lõpeb teadagi millega ning jõuame oma otsaga tagasi piiriüleste julgeolekuprobleemideni (migratsioon, terrorism, epideemiad).
Seega on arenguabi siiski vajalik. Aga palun kasutage selle andmiseks teid, mis on teie enda poolt võimalikult kontrollitavad ja usaldatavad. Kõige parem on loomulikult ise kohale minna, aga vähemalt tehke taustatööd organisatsiooni kohta, millele raha annate. Lõpuks saab ju arenguabi puhul ka „hääletada jalgadega“ nagu ükskõik missuguse toote puhul supermarketis kui praegune süsteem ei rahulda. Arenguabi peaks keelama igasuguse rahasaadetiste kandmise ilma vastutuse ja kontrollita. Kui jätta kõrvale loodusõnnetuspiirkonnad, siis peaks minu meelest suunama kogu arenguraha ainult haridusse ja konkurentsivõime parandamisse. Iseasi, kas toetajad seda üldse soovivad (näiteks relvamüüki suunduv raha liigub ju tihti doonormaadesse tagasi). Aga vaid läbi hariduse, arengu, töökohtade ning hõivatuse on võimalik saavutada julgeolek kogu maailmas. Sest lõppude lõpuks on ju auto, maja, telekas ja muud omandid ja turvalisus just see, mida inimesed nii Aafrikas, Araabiamaades kui mujal on hakanud kõige enam soovima alates hetkest, kus nad nägid euroopalikku eeskuju või ameerikalikku teleshow’d.
