Käisin Etioopia „okupatsioonimuuseumis“ – Punase terrori märtrite muuseumis (mitte segi ajada rahvusmuuseumiga, mille pildid laadisin üles). Muuseum on küll väga uus ning loodud eraannetuse toel (naine, kes kaotas ühel päeval kõik kolm poega) ehk seega võikski sellelt palju oodata, aga ületas minu jaoks ka need ootused. Ei anna võrreldagi Tallinna okupatsioonimuuseumiga, mille mälestuseks on minu jaoks ainukordne külastamine koos laia silmaringiga Peterburist pärit vene noortega, kes filmi vaatamise ajal poole pealt välja läksid jutuga, et neile aitab pidevast rahvuspõhisest „venelaste“ süüdistamisest (sama juttu kuulsin ka Hiroshima muuseumis inglastelt). Külalisteraamatus oli aga tol hetkel viimane kirje ühelt soomlaselt, kes mainis, et okupatsioonivaba Pätsi periood ei olnud samuti just kõige puhtam periood Eesti ajaloos.
Punase terrori märtrite muuseumis on süüdlasi mõnevõrra kergem häbiposti tõmmata, ei süüdista see ühtegi rahvust ning ka peategelased on tänaseks ammu hukatud (hukkamine määrati siiski vaid vähestele ning diktaator Mengistu ise redutab senini Zimbabwes) või oma vanglakaristused ära kandnud. Ometi ei torka silma ühtegi otsest süüdistust, aga eksponaadid teevad režiimi siiski puust ja punasest selgeks rõhudes üldinimlikele emotsioonidele ning üldse mitte vihale (ehk seega palju rohkem arusaadavamaks rahvusvahelisele külastajale).
Näitus algab fotoekspositsiooniga Punase terrori režiimist ja sellele eelnenud imperaator Haile Selassie kukutamisest aastal 1974, jätkub keelatud vastupanutrükistega ning fotodega kadunuks jäänud inimestest (kokku umbes 100 000 ja miljonid 80ndatel näljahädades). Edasi näidatakse piinamisriistu ja –meetodeid, giidideks on soliidsed lipsuga härrad, kes on ise vangilaagrites viibinud ning näitus lõpeb kunstitöödega vangiõudustest samuti laagrites viibinute poolt, skeletiruumiga, kuhu on toodud massihaudade säilmeid ning korduvate loosungitega „Never ever again“ ning vihjetega sellele, et isegi kolme poja ilmale toomine ei toimu ühe päeva jooksul, kuidas siis on nad võimalik tappa ühe päevaga?
Iga muuseum üritab välja panna võimalikult huvitavad esemed ning koostada köitva ekspositsiooni. Kuid miks on nii, et osad muuseumid panevad mõtlema selle üle, et miks midagi juhtus ja kuidas seda teinekord ära hoida, aga teised tegelevad selle asemel kellegi süüdistamisega senini.
