Nagu piltidelt näha käisin reisil mere ääres, Djiboutis. Õigupoolest oli plaanis pikem reis Djiboutisse ja Somaalimaale. Somaalimaa (mitte segi ajada Somaaliaga) on Somaaliast juba 1991. aastal iseseisvuse kuulutanud territoorium, mida pole seni aga ükski riik tunnustanud (esindused vaid Addis Ababas ja Londonis) ning seega on igal rahvusvahelisel kaardil ikka Somaalia osa. Samas on riik olnud alates iseseisvuse kuulutamisest Aafrika kohta väga stabiilne riik toimiva majanduse, Etioopiast oluliselt parema side ja internetiga ning välismaalaste turvalisust väga tõsiselt võtva riigiga. Lonely Planet toob ära nõude igal siseneval välismaalasel endale isiklik 24 h päevas relvastatud valvur rentida, aga isegi see nõue on ära kadunud, sest tänavad erilist ohtu ei kujuta.
Aga monstrumi maine on visa kaduma. Niipea kui siinne kontor kuulis, et meil on plaan minna Somaalimaale, tõusid kõik tagajalgadele ning ütlesid, et kui me sinna läheme, tekitavad nad suure probleemi öeldes, et nad ei saa vastutada me turvalisuse eest (mõnes mõttes on neil ka õigus, sest fakt, et Somaalimaad keegi ei tunnusta tähendab ka, et seal pole ühtegi saatkonda, kes ükskõik, mis probleemiga välja aitaks). Teised aga ning ka Etioopias resideeruvad EL ja Põhja-Ameerika saatkonnad aga tõid välja, et probleemiks on hoopis Etioopia somaalidega asustatud Somaalimaaga piirnevad alad – nimelt on Etioopia Somaali provintsis avastatud suured gaasivarud ja justnimelt viimase kolme kuu jooksul on pead tõstnud Ogaden Liberation Front (Ogaden on sealse suure kõrbe nimi), kes tahab iseseisvust või vähemalt liitumist Somaaliaga, kes korraldab rünnakuid, röövimisi ja pantvangi võtmisi tervetele bussitäitele inimestele. Iga etiooplane ütleb aga niigi, et somaalid (või õieti rahvuselt „etiooplased“, aga „somaali hõimust“ nagu nad nimetavad) on igatpidi hullud ja ükski täie mõistusega majaomanik Addises oma maja somaalidele ei rendi. Ehk ei olegi moslemiaktivistid ja kõikvõimalikud rühmitused, kõige taga on ikka ja alati raha.
On oht, kus on, aga kuigi meil olid juba Somaalimaa viisad passis, ütlesime kontoris, et Somaalimaale me ei sõida ja läheme vaid Djiboutisse. Djibouti on segu Prantsusmaast (iseseisvus 1974), Araabiast (araabia keel on ametlik keel prantsuse keele kõrval) ja Aafrikast (tumedad inimesed, põhiliselt somaali ja afari hõimudest) ning tänapäeval on sisuliselt tegu suure sadamaga (Etioopia parim väljapääs merele, Prantsuse ja USA mereväebaasid ning Jaapani oma rajamisel ning somaali piraatidega võitlemise keskus). Ja tervitused tänavad muutuvad hellõuhauaajuust bonžuursavaaks juba Etioopia idapoolses suurimas linnas Dire Dawast, mis asub vaid 13 tunni ülerahvastatud bussisõidu kaugusel Djiboutist. Piiril ootavad kohustuslikud faranji-naljad (passi hoitakse kinni ilma põhjuseta kuni ülemate saabumiseni) ning kui kollapalaviku vaktsineerimise tunnistus on koju jäänud, aitab ka raha. Ööpäeva miinimumtemperatuur Djiboutis on 33-34 kraadi (BBC Weather) ja õhukonditsioneer hotellis hädavajalik.
Linnas vaatamisväärsusi sisuliselt pole kui hinnasildid välja arvata (menüüs algavad road 10 eurost), linnast väljas on peamisteks atraktsioonideks ülikuivad Lac Assal (vulkaaniliste kivide ja soolasegune seletamatut värvi järv, mis on Aafrika madalaim punkt) ning Lac Abee (maastik, kus filmiti Ahvide Planeet). Kummalegi kohta ma aga ei jõudnud. Esimese lähedalt möödus buss ning kaasreisija kilkas entusiastlikult, et vaata, seal on Lac Assal ja seda ka pärast mu skeptilisele küsimusele, et järv peaks olema vasakul, mitte paremal ja pärast internetist uurides leidsin, et tõepoolest ei näinud ma järvest midagi. Parempoolne vaade oli siiski ka huvitav vulkaaniliste kivimitega ääristatud lahega ning sealt tõusvate veidrate saartega (ka nime poolest Ile de Diable). Ahvide Planeet asus aga väga raskesti ligipääsetavas kohas ja sinna pääseb vaid rendimaasturitega, mille rentimiseks meil niigi kallis Djiboutis tahtmist polnud (järv asub Etioopia piiril ning räägitakse, et Etioopia pool on huvitavamgi).
Mis veel Djiboutist… töönädal on laupäev-neljapäev (nagu mujal Araabia maades) ehk kõik saatkonnad on laupäev-pühapäev ilusti lahti, et olime seal ramadani ajal ei saanud küll loota, et miski oleks lahti siis kui nad seda välja kuulutavad. Algne plaan oli meil lisaks sõita saartele, mida reklaamiti oma ranna ja sukeldumisvõimaluste poolest ning kuigi sadamas oli palju abivalmis paadiomanikke, kes olid nõus ülepaisutatud hindade eest meid sinna viima, teatas üks telefonikõne, et sinna pole mõtet minna… nimelt on ramadani ajaks saar kinni! (nii öeldi telefoni, aga reaalselt nii oligi, sest kinni olevat kõik majutus-, toitlustus- ja lõbustusasutused). Niisiis oli meie rannasihtkoha võimaluseks vaid Djibouti lahe põhjarannik kuhu saime tol päeval minna veel vaid minibussiga, sest igapäevane khat’i-paat, kes võtab peale ka reisijaid oli juba hommikul välja sõitnud. Ärauhutud sildadega teel nägime kaameleid ning motelli bangalos tervitas meid skorpioniperekond dušikabiini põrandal.
Sildade ärauhtumine on sel aastaajal traditsiooniks, Djiboutis saime ka teada, et põhjapoolset teed pidi Etioopiasse naasmine pole võimalik, ära on uhutud neli suurt silda, üks koos politseinikke täis Djibouti gendarmerie autoga kuid lõunapoolset teed sulgeda ähvardanud järv ei olnud siiski nii kõrgele tõusnud kui kardetud ja seega oli lõunapoolne tee ikka vaba. Kui sajab, sajab väga suure hooga ning seega võib vesi tõesti sillad ära viia, aga kuna ümberringi on nii palav ei ole vett kunagi näha. Wadid on ikka täiesti kuivad ja (ka Addises) on näha, et pool tundi pärast vihma on maa täpselt sama kuiv ja pragunenud kui võiks olla pärast mitmekuust põuda.
