Etioopium

Mu nimi on Priit Tinits. Viibin Etioopias GLEN projekti raames.
GLEN (Global Education Network of Young Europeans) on 11 Euroopa Liidu liikmesriigi koostööprojekt maailmahariduse edendamiseks.
Eestis koordineerib GLEN programmi Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Eesti Välisministeerium.

Vajadusel saab minuga kontakti eesnimi.perekonnanimi@gmail.com


Oromo

Keeli osata on alati hea… eriti kui seda räägib 32% riigi elanikkonnast, olles Etioopia suurim rahvusrühm. Ajaloolistel põhjustel on Etioopia põhiliseks keeleks amharaa keel (amarinya), sest kuningad ja ülikud on alati olnud amharaa hõimust ja suurim rahvusrühm oromod (kelle maadele on rajatud ka Addis Abeba) on seetõttu tõrjutud seisusesse, kus amarinyat rääkivatele faranjidele vastatakse küll viisakalt, aga orominyat rääkivad faranjid saavad väga tugeva ülistuse ja kiituse osaliseks ja seda isegi siis kui keeleoskus piirdub tere-kuidasläheb-ga ja edasine vestlus jääb keelebarjääri tõttu pidamata.

Mu orominya „ak’am-naguma“ (tere-kuidasläheb) on viimasest kahest nädalavahetusest oromo maadel või õigupoolest polegi selleks vaja palju pingutada, sest oromo alad asuvad linnast väljumisel pea igas suunas. Kui keele erinevust muidu ei kuule, annavad sellest märku ladina tähtedes sildid, sest orominyat kirjutatakse nagu oleks tagasi Euroopas ning siltidest (nt. hoteelaa, baarii või bankii) on reaalselt võimalik aru saada ka esimest päeva Etioopias olles.

Esimese nädalavahetuse eesmärgiks oli näha oromode kõige pühamat festivali Irecha’t (http://www.youtube.com/watch?v=QxaljkKf9hw), mis reaalselt tähendab midagi kristluse ja animismi vahepealset, kus ülistamise keskel on üks suur viigipuu. Tõotas tulla väga suur üritus, sest eelmisel aastal oli festivalil üle 2 miljoni külastaja, siis külastajate arv kasvab aasta-aastalt nagu Etioopia rahvaarvgi. Aga ette rutates me sinna ei jõudnud, sest puu asus järve kaldal, kus oli niigi ruumi vähe ning väravad puu juurde pääsemiseks olid mõeldud rohkem paarituhande inimesega külapeo jaoks. Väravaäärse tõuklemise käigus jäi uus saksa vabatahtlik M ilma oma mobiiltelefonist ning seega kadus ära ka soov edasi tõugelda. Selle asemel möödus päev Debre Zeiti (või Bishoftu oromo keeles) ülejäänud kuue järvega tutvumisega.

Nädalavahetuse täheks sai aga hoopis eelmine päev, mil plaanisime M-ga vallutada püha Zuquala mäe (2900 m), mille tipus on suur vulkaanijärv ja klooster, aga ka sellest ei tulnud midagi välja. Lonely Planetis mainitud lähimasse külla läks järgmine transport 15 päeva pärast (ilmselt oli neil õigus, sest sinna on asja vaid palveränduritel või turulistel, aga eelmine turg oli just 2 päeva tagasi), niisiis küsisime lähimat transpordiga küla. Kohale jõudes oli mägi loomulikult näha, aga et kaugust oli väga raske hinnata, arvasime, et vastutulija käest kuuldud „lähedal, 4 kilomeetrit“ on tagasihoidlik hinnang, aga seda, et mäeni on 4-tunnine rännak, seda ei osanud oodata.

Mäe all külas oli nii toit kui vesi otsas, aga üles ees veel 3 tundi rännakut ja lähenev pimedus. Seega otsustasime liikuda järgmisse külasse, mis oli „30-40 minuti kaugusel“, kus oli sel päeval turg ja turu lõppedes buss linna. Reaalsuses oli külani pea 3 tundi rännakut ja „bussile“ ehk veoauto kasti saime täpselt paar minutit enne väljumist päikeseloojangul. Vaated vihmahooajajärgsele rohelisele Etioopiale olid aga kindlasti kogu rännakut väärt! Ning kohalikud võisid meis näha uut jumalat, sest paremini selgitada mitteoskamise tõttu pidime seletama, et tulime 4 tunni kauguse külast mäkke ja alla tagasi (+5,5 tunni tee) ja edasi 3 tundi külla ühe päevaga (12,5 tunni tee) ja juba enne päikeseloojangut.

Paar sõna veel eelmisest (ehk sellele järgnevast) nädalavahetusest ehk kus mu oromo keel oli juba edasijõudnud:). Sihiks veidi rohkem lõunasse, aga ikka nii, et saaks kaks päeva ringi vaadata ehk mitte rohkem kui 3-4 tundi sõitu (kaardil tähendab ikka väga lähedal Addisele, sest Etioopia pindala on kolm korda Saksamaa oma, aga lähim autobahn on ilmselt kuskil Itaalias). Ziway väikelinn asub Ziway riftijärve kaldal, mis erineb teistest vähema arvu turistide poolest. Sellegi poolest on seal palju teha, kolmel järve saarel asuvad kloostrid, ülejäänutel on vähemalt lindude paradiis. Linnusaar oli väga muljetavaldav, koosnedes vaid tuhandetest kormoranide, pelikanide jm. suurte lindude pesadest, üks kloostrisaartest oli aga väike pettumus, kui välja arvata ämblikuvõrkude suurus ja ulatus üle saare puude. Sellest ka väike pilt teile ;)

Notes