Nagu kirjutasin, sakslasi on siin palju. Sajad, võib-olla isegi tuhanded töötavad saksa valitsuse süsteemi asutustes, et Etioopiat arendada. Mitmed mitte-sakslased aga ütlesid, kuuldes uurist capacity building ministeeriumi kohta, et parem oleks kui sakslased koju saadetaks. Nimelt on küsimus suhtumises, sakslased (mitte kõik loomulikult) arvavad, et kuna nemad maksavad, siis on neile kõik lubatud ja liiga paljud on siin seikluse või CV, mitte reaalse töö pärast.
Nagu mu projektikaaslane, kes sõitis eelmisel laupäeval, nii kui kaks kuud projekti algusest täis kukkus, teadmata pikkusega aga ilmselt kahenädalasele reisile. Kusjuures mulle andis ta sellest teada alles kolmapäeval ehk 3 või sisuliselt 2 päeva enne ja 2 päeva pärast seda kui arutasime kontoris, et vaid kuu on jäänud ja nüüd peame juba keskenduma, et mõningad asjad ära lõpetada, sest Aafrikas teatavasti, kipuvad asjad venima. Ta vastas sellele vaid, et kui ta tagasi jõuab, on ju veel 2 nädalat alles, sellest piisab. Vigu ta ei tunnista ega vabanda, seda eriti kohalikele või ida-eurooplastele vaid leiab alati üsna kahtlased vabandused vigade kohta, ilmselt sellepärast, et „sakslased ei tee ju vigu“?
Igatahes on ta juba niigi kõigi „lemmikuks“ saanud siin – kui ütlesin reedel, et loodetavasti jõuab ta esmaspäeval tagasi, siis nii kontor kui ärinaised vastasid, et nad loodavad, et mitte. Ei teagi, milles täpselt on asi, aga see kumab kaugele, sest tööl ju ei näe ta üleolevat suhtumist kohalikesse tänaval või seda, kuidas tal on vaja kõigi võimalustega ettekandjale selgeks teha, et pasta ja isegi kohv! on halb ja mitte nagu Euroopas ja seetõttu saadab ta selle tagasi. Kontor on mulle korduvalt öelnud, et taha rohkem saksa neiusid, sest juba kolmandat aastat on nendega samad probleemid (saksa noormehed ja samuti kõik ida-eurooplased on ok olnud… üldistamine pole loomulikult ilus, aga pean selle tähelepanekuga ka ise siin nõustuma) ja kirjutab saksa kontorile ametliku kirja isikuomaduste kohta, mida oleks vaja inimeste valikul vältida (see saab muidugi keeruline olema). Juhuslikud välismaalased on ta kohta aga öelnud tagasihoidlikult „mitte eriti kena inimene“.
Paljud sakslased Aafrikas on ka selle tõttu „teistest paremad“, et arvavad, et erinevalt teistest eurooplastest pole nad kolonisaatorid. Siinkohal on loomulikult parem mitte mainida, et kolooniaid polnud neil Aafrikas tänu kaotustele maailmasõdades ja et nende ajalooteadmised on puudulikud… Balti riikide ajaloo ja pärisorjuse kohta rääkides, on nad aga kindlad, et tegemist oli mingisuguste teiste sakslastega ning kui jutt läheb Balti riikide arengule 1990-ndatel ja 2000-ndatel (näiteks võrreldes Etioopia võimalike arengutega), siis on vastus väga kiire. Kõik on meil seni saavutatud tänu EL (ja eelkõige muidugi saksa) rahale. Hakka või uskuma prof. Paul Collieri mõtet, et Euroopa peab oma arenguabi meeskonna vahetama välja ida-eurooplaste vastu, kes on just näinud arengut ja abi saamist ning ei mõtle kolonialismile. Isegi kui keegi küsib, mis programmiga me siin oleme, pean kiiresti vahele ütlema, et mu rahastus on pärit Eesti Välisministeeriumilt, enne kui mu projektikaaslane jõuab öelda jälle, et kogu rahastus on saksa tegu.
Lõpetuseks üks sakslastega seotud seik Euroopast. Mind esitati (soovitus tuli Hollandist) ühe saksa fondi poolt korraldatud konkursile, detailseid tingimusi juhistes polnud, vaid lause, et „kui tead kuni 26-aastast Euroopa noort…“ Esimese kirjaga võeti avaldus vastu, teisega öeldi, et nende soov on seda korraldada 2011. aastaks ning ma saan märtsis 27 ning seega minu avaldus jäetakse välja. Kui nii Holland kui lõpuks ka mina küsisime vastu, et kus on see kirjas, et ei tohi saada 27, peaks olema sündinud 1985 vms ning et seega ka need, kes veel 25 ning saavad 26 lähikuudel ei saa osaleda, ei sobi ning et mis on tähtsam, kas avaldus ise või vanus, tuli lühike vastus stiilis „Aitäh, teame infot täiendada. Õnneks laekus meile vaid kaks „liiga vana“ avaldust„. Võib-olla olen ma liiga rikutud, aga ma ootasin mailivahetust stiilis kas „vabandust, te ei saa kandideerida, siin on link tingimustele“ või „vabandame vea pärast, peaksime tõesti lähtuma sellest, mis välja kuulutasime“, aga ei, hoopis stiilis „olete eeslid, et raiskasite oma aega, peaksite iseenesestmõistetavalt aru saama tingimustest, mida pole kirjas, aga pole hullu, õnneks teiesuguseid ei olnud palju“.
Aga nüüd tagasi Etioopiasse.
