Amsterdami lennujaamas internetikohvikus avastasin huvitava asja. Üks mees tuli mu juurde küsima, kuidas see maksmine täpselt käib (süsteem oli seal piisavalt keeruline), seletasin talle hea meelega ja rääkisime veel paar sõna juttu. Mees oli musta nahavärviga. Seejärel jäin mõtlema, kui ta oleks olnud valge, kas ma oleks samamoodi seletanud? Või oleksin samamoodi eemale tõrjunud, nagu ühe valge sealsamas, kelle küsimusest ma küll täpselt aru ei saanud.
Vähemalt sel hetkel arvasin, et võib-olla ongi mu mõtlemine mõnevõrra muutunud - kui mustad (ning etiooplased pole mustad, nad on kreemikohvi karva ning nimetavad ülejäänud aafriklasi mustadeks) oma avatud suhtumisega hello-howareyou, midagi küsivad, siis tekib tunne, et nad tahavad rääkida. Kui sama küsimusega tulevad valged, siis tekib tunne, et miskit on viga, nad tahavad midagi pähe määrida, vms.
Euroopas vajavad mitmed asjad harjumist (proovin meelde tuletada, mis seni ning ilmselt täiendan nimekirja varsti):
- inimesed saavad mult tänusõnu ja kinnitus (“jah” või “ok”) amhaari keeles (tere on lihtsam, sest muutub vastavalt vastuvõtja soole ja vanusele, nii et ka valgele Etioopias ei öelnud tihti tere amhaari keeles)
- tühjas taksos ronin automaatselt kohe esiistmele
- vesi ei saa kraanist täie survega joosta, keeran surve alati minimaalseks, v.a. muidugi soe dušš, mida pole ammu suure survega näinud
- kui keegi ütleb kellaaja, tekib tahtmine küsida mis aja järgi (kohalik 00.00 oli alati päikesetõusust)
- milleks valgusfoorid? Seda on ju kaugelt näha, kas auto tuleb ning kas on piisavalt ruumi vahele sõita?
Samas, “suhteline aeg” tundub olevat väga sama. Estonian Airi Amsterdami kassa hollandlastest teenindajad jõudsid 7.10 väljakuulutatud 6.45 asemel. Ning ka teine Etioopia printsiip tundub kehtivat - kui tahad saada asjad aetud, mine inimese juurde, kes tundub kõige hõivatum.
