Plaanis oli hommikul ka midagi kirjutada, veel Beirutist hotellist. Aga netti polnud hommikul ning kui küsisin, et “no internet?”, vastas mees “no electricity…” Ilmselt tuleb selle vastusega harjuma hakata…
Hommikused tänavad olid tühjad. Mõnes mõttes hea, sest lennujaama sai kiiresti, aga hommikusöögi järele üle tänava oli raske minna (autosid oli piisavalt, et auku ei tekkinud liikluses, aga kui ummikus kõik seisid, siis nüüd mitte). Kui Beirut oli algajatele, siis üsna ruttu jõudsin mitu taset edasi. Hetkel kirjutan Sana’ast Jeemenist. Ega ma väga mitmele inimesele ei öelnud, mis firmaga lendan (Yemenia) ning, et see teeb vahepeatused Ammanis (mida sain alles nädal tagasi teada) ja Sana’as. Daniel, see etiooplane ütles mulle päev enne väljasõitu “You are a brave man”.
Järgmine level seisneb siis selles, et pooled lennuki reisijad on hirmuäratavas üleni mustas kostüümis, kus mõnel pole silmigi näha (teine pool on mehed). Ning kui mu kõrval pidi juhuslikult üks naine istuma koha numbri järgi kamandati inimesed nii ümber, et seda ometi ei juhtuks. Ning loomulikult pardaajakiri paremalt vasakule ning inglise keelne osa väga halvas keeles… Igatahes, mul oli veel üks mure, edasilend Sana’ast oli 4 tundi edasi lükatud (st. pidi nüüd minema kl 4 öösel) ja lennujaamas, mille üle internetifoorumid kaebavad, pidin olema 6 tunni asemel 10.
Kohalejõudmine (tegelikult polnud lennul endal midagi viga), rahvas jookseb (jah!) passikontrolli suunas, et esimesena sinna saada… Ma siirdun transfer deski juurde, tehakse check-in järgmisele lennule. Passi ma tagasi ei saa… küsin, mis värk on, ütlevad, et lähed praegu hotelli ja pass jääb sinna ja kui tagasi jõuad, siis pardakaardiga saad tagasi. Ja suunatakse passikontrollist mööda, otse lennujaamast välja ilma passita. Hmm, terve kari etiooplasi sõidab ka Addis Abebasse edasi, aga mind kutsutakse vaid paari indoneeslasega eraldi sisuliselt tühja bussi peale (hiljem nägin, neil oli First class pagasi peal).
Järgneb tunniajane sõit läbi pimeneva Sana’a. Tee ääres hambuni relvis politseinikud, džiibid kuulipildujatega katusel ja puruvaesed inimesed. Ja autojuhtidel põsed punnis (vt. Wikipediast qat või Maari blogi)… Tee võib viia kuhu iganes, ja meenuvad äsjased uudised röövitud sakslaste vabastamisest. Vähemalt näevad bussijuhiga koosolevad araabia keelt rääkivad inimesed intelligentsed, viisakad ja habemeta välja… Buss on ka hotelli kirjade ja väikeste lennufirma logodega… Aga ikkagi, mis siis kui mängivad lennujaamaga kokku? Või kui nähakse bussis valget inimest (ma olin väga nähtav) ja võtavad selle hotelli üle :) Sellised mõtted…
Jõuame kohale, terve hotell on täis välismaalasi, enamus lendavad Lähis-Ida või Aafrika ja Aasia vahet. Mul on terve kahene tuba… nagu mu 10 tunni (+ 2 x 2 tundi maha kohale jõudmiseks ja lennujaamaprotseduurideks) jaoks oli tervet tuba vaja? Suurem osa peatuvad mitu päeva ja saavad ka ringi vaadata (ka mitme päeva transferiga saab peatuda). Serveeritakse õhtusööki. Aga võetakse ära ka mu boarding pass. Buss läheb kolme tunni pärast. Nüüd siis loodan, et saan tagasi oma boarding passi ja passi ka lennujaamas. Elame-näeme.
