Aitab teel oleku seiklustest, vaja kohale ka jõuda. Nii et tere tulemast Addis Abebasse!
Mul on hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on, et vihma ei sajagi (kogu aeg, sest kui korra tuli, olin majas õnneks, tuli väga võimsalt ja rahetükkidega), halb see, et mu neli tundi hilinenud lennule ei tulnud vastu mitte kedagi.
Kell oli aga 6 hommikul, oli laupäev ja mul oli ainult kontori telefonumbrid. Ka Maarilt mobiilinumbreid küsides ei saanud ühtegi teada. Nõnda ootasin saabuvate lendude alal, et keegi ikka tuleks, tunnikese-kaks oskamata midagi teha. Sain mõned sõbrad, kes muretsesid, et ma ei oska midagi otsustada, kõik lõppesid aga sellega, et võtsin telefoninumbri jutuga, et mul pole häda midagi, küll keegi tuleb või lähen linna avastama (oli juba hommik ja hotelli polnud enam vaja). Viimased sõbrad sain nii, et mult küsiti, et ega ma ei tulnud Keeniast (järgmine lend?) ja ega ma ei näinud ühte väikest tüdrukut. Lõpuks jõudsid nende oodatud inimesed kohale ja mu viimased sõbrad olid lahkumas… perekond, kes tuli järele emale ja eelkooliealisele lapsele. Tegin kiire otsuse, et miskit paranemas ei ole ja läksin kaasa (nad pidid võtma takso oma koju ja mind tee peal mõnda hotelli maha panema).
Ei olnud mitte takso, oli marsa, mille kuuekesi oma kohvritega enda alla võtsime. Sõit läks lahti, esimene ringtee või ilmselt isegi esimene ristmik lennujaamast välja sõites ja kolks, marsa põrkab ringil kokku sisemises ringis sõitnud autoga. Ikka vahel juhtub, ütleb perekond rahulikult (etteruttavalt niipalju, et rohkem ma õnnetusi täna ei näinud, nii et äkki nii tihti ikka ei juhtu:P). Autodel midagi väga viga polnud, aga et juttu on omavahel vaja rääkida, oodati umbes tunnikene liikluspolitseid (automaadiga tavapolitsei oli vaid selleks, et teiste uudishimulikega juttu ajada), kes seejärel joonistas kiviga maha rataste asukohad, ütles, et mõlemad on süüdi ning minge oma teed. Vahepeal jõuti mulle rääkida, et ega hotellil pole lihtsalt asjade mahapanemiseks vahet, nad panevad mind tee peal mõnes maha ning et nad ise sõidavad 40 km linnast välja Debre Ziyisesse. Mõtlesin, et päevaga miski ei tundu muutuvat (Maari sõnumi, et Daniel on ka linnas, sain alles Addis Abebasse ja roaming-levisse tagasi jõudes) ning lugesin Lonely Planetist seal asuvatest vulkaanijärvedest ning mõtlesin, et miks mitte näha esimesel päeval ka väikelinna ning maakohti, ja räägiti, et linnas on kõike, nii pangaautomaate kui internet.
Kohale jõudes porisele ja karjatatavale kõrvaltänavale pakuti mulle loomulikult mu esimene injera (leib, mis käib iga toidu näppudega krabamiseks ning mida välismaalased kutsuvad valise segiaetavuse tottu nõudepesulapiks). Jälgisin, mida teevad kohalikud, et vältida kiusatust süüa vasaku käega või näppe limpsida. Vasakut käega hoitakse kinni kas taldrikust või parema käe küünarnukist. Aga tundub, et vasaku käega on ok süüa nisuleiba ning hoida lambakondist juhul kui eemald
