Meil on oma maja. Kahe magamistoaga, aia ja teenindajamajaga (kus elavad majaomanikud). Üür 6500 birri kuus (ikka veel 1 birr=1 kroonvõi veidi vähem). Lisa 100-150 birri eest käib omaniku tütar koristamas. Mõtlesime, et ca kord nädalas või paar korda kuus, aga ei, iga päev on kõik asjad ümber paigutatud ja vahel isegi teistes tubades. Maja leidmine polnud lihtne, sest niipea kui omanikud nägid, et faranji („valge inimene“, aga otsetähenduses „külaline“) üürib tõusid hinnad 7000-lt 10 000-le. Seni helistavad veel, et ega me pole huvitatud 10 000-stest. Lepinguga oli ka jama, seal oli punkt, et omanik võib igal hetkel hinda tõsta:) Pika rääkimise järel ei õnnestunud seda punkti välja saada, sest „see on standardleping ja me võime kuuluda mingisse poliitilisse parteisse, mis tekitab jamasid“, aga jutt jäi, et ta hinda ei tõsta ja on usaldus:) Näeb, mis sest saab… Üldse rääkis ta, et ega ta muidu maja 3 kuuks ei üüriks, aga me oleme tudengid ja vabatahtlikud. Et muidu ta üürib vaid kaheks-kolmeks aastaks välismaalastele. Mida ma väga ei usu, sest uued majad reklaamivad kortereid alates 200 000 birrist ehk 2-2,5 aasta üüri eest saab uhiuue korteri, mille hind 3% aastase rahvastiku juurdekasvuga maa pealinnas saab tõenäoliselt vaid tõusta. Kuidas 200 000 maksta saab, on aga kahtlane, sest suurim raha on 100 birri.
Aadressi majal pole nagu kõigil teistel majadel, asukoht on heas ümbruskonnas, naabriks on Etioopia Demineerimiskeskus ja lähimas ristis on niivõrd suur villa, et taksole juhiseid andes sõidab alati ristist mööda, sest jääme villat vaatama ja mõtlema, kes seal elab. Igatahes mõte naabritega tutvuda seal on ikka alles ning ühel päeval kui seal olid inimesed väravas ja värav lahti, vaatasime, et on õige aeg. Mees ukse peal kutsus külla, aga seejärel viis meid hoopis kohvi jooma ning ei saanudki aru, kes ta seal õieti oli, kas pereliige, ehitaja, autojuht või muidu abiline. Aga jah, aadresse siin majadel pole. Ükspäev sattus kätte flaier ühe firma kontaktidega, ilus värviline ja informatiivne flaier ning viimasel küljel aadress… milleks oli kirjutatud vaid Addis Ababa, Peapostkontori ees valgusfoori juures. Või siis oli kohvikus tšeki peal firma nime ja reg. numbri vahel aadressiks Near Health Ministry.
Praegused 14 päeva on paastuaeg, see tähendab, et korralik etiooplane liha ei söö (restoranid küll pakuvad, aga küsivad iga toidu kohta, et kas „fasting“), aga see tähendab ka seda, et töökoha kõrvalt kirikust tuleb päev läbi valjuhäälseid jutluseid ja missalaule. Ning inimesed seisavad valgetes ürpides kiriku värava ees, sest hoovi enam inimesi juurde ei mahu.
