Käib esimene täistöönädal. Pärast esimest pikka 8-tunnist tööpäeva on järgmised olnud palju laisemad. Lihtsalt seetõttu, et pole tööülesandeid olnud ning inimesed, kes peaksid neid andma, hilinevad (ja me lihtsalt ootame) või ei tule üldse kohale. Eelmine nädal oli sissejuhatav, kohtusime organisatsiooni juhatuse liikmetega, rääkisime enda taustast ja nad leidsid, et võiksime tegeleda seetõttu rahataotlustega ja pankadega suhtlemisega ning reklaammaterjalide ülevaatamisega.
Esimesel kahel päeval tegelesime taotlusega Soome saatkonnale raha saamiseks organisatsiooni jaoks eesmärgiga pakkuda koolitusi ning saata osa organisatsiooni liikmeid Aafrika suurimale üle-aastasele käsitöömessile Ougadougousse Burkina Fasos. Mess toimub oktoobris ning kui rahataotlusega läheb kõik hästi, võib mulgi tekkida võimalus kaasa sõita. Avalduses mainisime ka teisi tegevusi, millega organisatsioon tegeleb ning üheks huvitavaimaks on 8. märtsil toimuv iga-aastane naiste 5 km jooks, kuhu kutsutakse kohale ka palju prominente ning mille käigus on hea luua ka kontakte äride jaoks. Sain aru, et tegu on nišiüritusega ja küsisin, palju on osavõtjaid ning sain vastuseks, et ei ole palju, võiks rohkem olla, eelmine aasta oli veidi alla 20 000 jooksja… Aga kui oled naine ja sportlik (5 km pole pikk maa, aga linn on keskmiselt 2 km kõrgusel) ja märtsis tahad ette võtta seikluse, siis kõik eestlased on väga oodatud osa võtma.
Kolmapäevast oleme töötanud teises kontoris organisatsiooni presidendi H juures plaaniga valmistada äriplaan tema lillekasvatuse ümber kujundamiseks köögiviljakasvatuseks (küüslauk, salat, lillkapsas ja ülejäänud, mille nimesid ma tõlkida ei oska). Kui uurisime, et kelle jaoks, saime vastuse, et nii panga kui investorite jaoks. Aga edasi küsides saime aru, et investori all mõeldakse kedagi, kes annab raha Aafrika põllumajanduse toetuseks, aga midagi vastu ei oota v.a. võib-olla mõni reklaamlogo trükisel… firma jääks endiselt H perekonna omandusse. Selline tundub olevat üldine suhtumine, tavalisel viisil kasumi teenimisele ei mõelda, vaid sellele, kust küsida toetusi. See on tulemus pideval raha pumpamise Aafrikasse (ja ka tänavad on täis kerjuseid, kes eeldavad, et valge inimese kohus on neile anda raha ning kui raha asemel sai anda, siis nad viskavad selle lihtsalt minema).
Hakkasime tööle äriplaani kallal, aga üsna pea sai selgeks, et see pole lihtne, sest viimane finantsaruanne on juunist 2008 ning dokumente lihtsalt pole (või on, aga meil ei õnnestu teha selgeks, mida kõike tahame). Lisaks on kontor pidevalt tühi (ehk me ei saa vajalikku infot küsida), nii H kui teised pidevalt lennus. H-l on terve impeerium seemnete ja põllumajandustoodete tootmisest transpordifirma ja supermarketite ketini ehk ka lühikese küsimisaja jooksul rääkis ta rohkem telefoniga. W arvas, et lõpetame töö nädalaga, aga päris huvitav on äriplaani kirjutada kui infot lihtsalt ei saa. Reede õhtu, istume kontoris, H lubas tulla pool tundi tagasi, püüame ta vähemalt kätte saada, et esmaspäevaks küsimusteks kindel aeg kokku leppida.
